tere

peaksin arvustust kirjutama, aga arvustatavat raamatut üle lugedes tekkis minusse nii sügav kurbus, et ma lihtsalt ei suuda kriitilisi mõtteid veeretada. õues on kuldne sügisilm. ma arvan, pole veel õues käinud. nii mitu päeva olen unistanud rahulikult kodus olemisest ja nüüd ma olen siin ja olen sellest tubasest elust nii väsinud, et ma ei suuda teha mitte midagi sellest, mida unistasin.

suvi oli nii tore ja tundus, et lubadust ja ootusi täis. aga ma sain juba esimesel septembri nädalal aru, et kogu see lubadus oli täiesti mitte millegi pärast, mitte midagi ei juhtunud, midagi ei muutunud. üksikud talvised linnaelud jätkuvad peagi ja uue kevade lubadus on nõnda kaugel, et mul hakkab füüsiliselt valus sellele mõeldes.

ma ei tea, miks mu peas ei võiks olla kevad mingil muul ajal. aga ei. alati on vaid paar nädalat, mil ma tunnen võimalust end kellekski uueks luua, ülejäänud aja tuleb ikka sama sita sees elada.

kirjutan nüüd arvustust edasi. mis on muidugi vale, sest ma pole isegi wordi avanud. õues tundub nii ilus. tundub.

appi! ma elasin novembri üle! ja kuigi see oli objektiivselt sitt kuu ja pakkus palju kurbust, millest ei saagi üle saada, oli see ka hea kuu, sest ma võitsin kirjandusauhinna, mida ma olen tegelikult nii kaua tahtnud, kui ma vähegi mäletan ja kuigi ma ei uskunud, et ma seda kunagi võidaks, olen ma seda alati tahtnud, mida on vbl nõme tunnistada, aga mis seal ikka

ja ma võitsin oma esimese kohtuasja! mis oli pro bono ja sõbra pere jaoks ja üllal eesmärgil ja asja lahendas kohtunikuna mu seminarijuhendaja ja ma olin seal seminaris ainult tumblris, aga ilmselt olen ma hiljem midagi õppinud, kuigi juba paar kuud hiljem enda menetlusdokumente vaadates on veidi piinlik, aga ma võitsin!!!

need on mõlemad veidi egoistlikud asjad, mida suvalises vestluses välja purtsata, aga need panevad mu mõtlema, et mu elul on veidi mõtet

aga need kaks asja välja arvata: milline kohutav kuu

häid pühi

ummikmõtted

ma ei suuda enam kirjadele ega sõnumitele vastata, ma tunnen, et see osa minust, kes kohe vastuseid leiutas, on kuhugi kadunud. kuigi ma olen endiselt veidi nagu vene aristokraadipreilid, kes päevad läbi akna ääres kirju ootasid, sest ma nii armastan sidepidamist ja olen kirjutamises alati olnud osavam kui rääkimises. aga ma tahaksin võtta ka aega, et vastata, isegi neile väga lihtsatele sõnumitele. samas paneb see, et ma kogu aeg internetis olen ja et kirjutajad seda ka teavad, jõhkra pinge peale. muu, passiivne internetikasutus tekitab süümepiinu, kuna peaks ju kellegagi suhtlema. aga ma lihtsalt ei leia sõnu, mis on irooniline, sest sõnad on mu ainsad leiva lauale toojad ja ainus asi, milles ma end heana tunnen. ma tahan õppida korralikult dj-tama, aga ma kardan, sest ma ju ei oska ja mulle tundub, et see seltskond on üsna judgmental. berliinis on workshopid, mis female ja queer safe ehk siis cis mehed ei tohigi sinna tulla. tahaksin väga sinna minna ja rääkisin sellest ühele cis mehele, kes oli kurb, et ta ei saa sinna minna, kuna kardab ka cis mehi. ühesõnaga, tahan plaate/usbi mängida. kui tartus veel vahepeal julges, siis tallinnas enam üldse mitte. ma ei teagi, milline koht seal võiks olla päriselt minu.

tunnen end üpris väiksena, mõeldes sellest, et võin varsti ärgata maailmas, kus keskerakond on valitsuses ja trump usa president (mitte et esimene tingimata halb olemas)

kuulge

ma hakkan blogima jälle. see on mu lubadus. ma olen viimased 9 tundi peavalus vaevelnud ja ma vaevu suudan otsuseid vastu võtta (tellisin just 13-eurose pizza koju. üksi. kust see raha tuleb), aga this feels right. päris naljakas päev oli, kus peaks otsuseid vastu võtma ja inimestega rääkima, aga ma ei jaksa, sest mu pea on lihtsalt nii valus, aga kirjutada on natuke kergem. see valu tekitab tunde, et ma olen high, mis on omamoodi päris vabastav, aga noh, see on lubadus. ma loodan, et laused tulevad mu juurde tagasi. olen kuulanud danny browni ja solange'i ja bon iveri ja elus olemise tunne juba tuli tagasi. parimad asjad hetkel: - mu ema saadetud meilid (pealkiri: "mina ratsutamas", sisu: "nii ma ratsutasingi", manus: pilt emast ratsutamas) - see pizza, mille jaoks mul objektiivselt raha pole, aga mille üle muretsemiseks mul selles valupilves mahti pole kuidas iseendaks tagasi saada, eks. mul mingi jõhker paranoia, et mu tuttavad kirjandusinimesed vihkavad mind. või mu loometeed? et ma olen kuidagi faker, kellesse nad alguses investeerisid, aga kes nüüd kuidagi lihtsalt lati alt libises. ja see et ma töötan mingis klaasist kontoris, on kuidagi mu lõpp. mis on mu enda paranoia samamoodi, nii et mingit tõde seal on. mõtlen oma vana blogi peale ja ma tegelikult põlen samamoodi kogu aeg, ma ei taha sellest enam rääkida. kuigi ma muidugi ei unistagi enam mingist normaalsusest, kuna ma tean, et seda pole olemas. mis on kergendav teadmine mingi 9 aastaga õppida. ma arvan, et suvine käeluumurdmine muutis mind ka kuidagi. ma lootsin, et mul on aega reflekteerumisega tegeleda, helkur nagu ma olen, aga tegelikult ei olnud, mis oligi kõige hirmsam tōdemus. kõik tuleb paisu tagant välja. helistage ja kirjutage, ma tahaksin ka seda teha, aga ma teen seda liiga harva, sest --- lohh. leidsin parima termini enda jaoks: high-functioning lohh. ühiskonna jaoks võin ma ilma süvenemata üsna edukas olla, aga see kaos, mis selle taga on. ma ausalt imestan, et mul puhtaid riidedki iga päev selga panna on, rääkimata kooli lõpetamisest või töö pidamisest. kuidas ma funktsioneerin, on maailma maailmaim küsimus. vabandust selle struktuurituse eest! ma ütlen, et see on peavalu süü tho it's really just me

sorri

et ma pole teie postitusi üldse laikinud, mul ei ole internetti nädala sees tööväliselt hetkel, ma armastan teid endiselt

mul on sensory overload. sensoorne ülekoormus. ma kolin nädala pärast tartust ära ja mul on neid sõnu kirjutades nutt kurgus. kas ma üldse tunnen muud maailma peale tartu? haapsalu muidugi, aga haapsalu on alati olemas, teda ma ei valinud. tartu oli mu esimene valik, üks väheseid valikuid, mida ma üldse elus teinud olen, tavaliselt ma lihtsalt ootan ja ootan, kuni kõik valikud peale ühe järjest ära langevad.

nii et tartu olen mina, tartu on päriselt mina, ma olen tartust kirjutanud ja peaaegu kõik nurgad läbi kõndinud, aga sugugi mitte kõiki ja ma tahaksin veel nii mitmel tänaval elada ja 

sensory overload 

täielik

kuidas elada nädala ajaga läbi nelja ja poolt aastat, kuidas võtta kõik, mida võtta annab, kuidas mitte tunda end nii, et nüüd on mu elu (vähemalt siinne, aga see on ainus elu, mida ma päriselt tean, eks, ainus elu, mille ma olen endale valinud) läbi ning kõik, mis järgneb, on lihtsalt aeglane ja piinarikas vananemine, kõigi unistuste surm

ma tahaks osata teise linna kolimist (see on lihtsalt teine linn! ma võin kas või paari kuu pärast tagasi kolida, kui ma tahan! tartu jääb ju ikka alles!) kuidagi vähem melodramaatiliselt võtta, aga ma ei suuda. samas ma olen alati (alati!) endale lubanud, et ma ei jää ühte kohta järjest liiga kauaks, ma olen kaugelt aru saanud, et tartu on mugav ja suigutav ning ei sunnigi sind oma mugavustsoonist lahkuma (kuigi mul on täpselt see tunne, et just seda ma peakski tegema), aga nüüd ma ei suuda isegi hetkekski lahti lasta. inimesed kolivad londonisse, saksamaale, new yorki, istuvad kaks aastat uus-meremaal hütis ja ma ei suuda kaasa võtta oma kahte kott-tooli ja 180 km mere poole sõita.

ja mis need paar tartu aastat ikka olid. aastad, mis jäid kahe radioheadi albumi vahele. aastad, mille jooksul ilmus üks frank oceani album. kaks kanyet. lihtsalt väike vahemik kümnendate alguses. kui ma tartusse tulin, mul ei olnud nutitelefoni. paljudel ei olnud. ma kahtlesin, kas ma peaksin ikka läpaka loengusse kaasa võtma ja mu käsi ei hakanud pastakaga kirjutades teise lause järel valutama. ma olin naiivne, kuigi ma seda muidugi ei arvanud, ma arvasin, et ülikoolis tahetakse sinu arvamust kuulda, ma arvasin, et ma suudan iseenda kestast välja tulla ja põhjus, miks ma eriti sõpru ei leia ega säilitada suuda, pole minus, vaid haapsalus

oh nalja

ma arvan, et kui ma paneks kõik need aastad cv-sse kirja ja näitaks 18-aastasele endale, oleks ta päris uhke. aga mul on ikkagi hirm. äkki see ongi kõik. äkki ma ei tee enam kunagi midagi sellist. ei leia ühtegi uut sõpra (millal ma viimati seda tegin? millal ma viimati üldse midagi tegin?), ei tee enam midagi väljakutsuvat, mitte midagi loomingulist.

kolin tallinna, töötan üheksast kuueni kontoris. vbl saan paar last, vbl abiellun, vbl lahutan, vbl läbin keskeakriisi, vbl kolin maale elama. siis suren. ongi kõik. ja need paar aastat tartus on ainsad, mil ma päriselt elasin, mil ma kogemata suutsin unustada oma tubliduse ja väiksest peale külge harjutatud hea tüdruk olemise, mil ma jälgisin oma instinkte, mitte lihtsalt seda, et ma olen alati viisi saanud viisakas ja viks tüdruk.

sensory overload

ma vanasti lõpetasin ikka blogipostitusi mingi moraali või tõdemusega, aga sensory overload ongi mu ainus mõte.