Vera Vice - Flowers on Sunday
DJ Seinfeld & Confidence Man - Now U Do
boipepperoni & EiK - qldne aeg
Huvitav tähelepanek Eestisse tagasikolimise veerel on tõik, et olen hakanud igatsema eesti kultuuris viibimist. Olen hakanud igatsema ümbritsetust eesti keelest, eesti kaubamärke enda ümber, tuttavaid nägusid telesaadetes ja mulle arusaadavaid maitseid poeriiuleil. Ma võiks ka “riiulitel” öelda, aga “riiuleil” kõlab kaunimalt, pidulikumalt lausa!
Kirjutasin ennist sõpradele, et mulle jõudis kohale asjaolu, et YouTube’i olemasolek on kaasa aidanud täiesti uuele tasemele eesti muusikavideote maastikul, tuues näiteks Puuluup’i ja koosseisu Maarja Nuut & Ruum. Kuniks YouTube’i kaudu polnud võimalik raha teenida, oli Eestis muusikavideot luua suhteliselt asjatu tegevus. Kunsti tegemise mõttes muidugi tore, ent rahalise poole pealt suht kasutu aja veetmise viis. Aga nüüd on nende loomine reaalselt majanduslikult tasuv ning see on kaasa toonud selle žanri hüppelise arengu Eestis. Kopeerisin viimatikirjutatu siia otse vestlusest va sõpradega, sest mõttekäik väärib mu enese hinnangul märkimist.
Välismaal viibitud aeg on mind tegelikult tohutult kasvatanud. Londonis viibisin kaheksa kuud ja üks päev, Amsterdamis veidi üle kahe ja poole aasta. Esimesse lennutas mu armastus (või õigemini armumine), teisse selle kaotamine. Murtud süda on nüüdseks juba vana uudis, ent meelevärskenduseks olgu märgitud, et nimelt see tõi mu omal ajal brittide juurest hollandlaste hulka. Ja nende seltsis on olnud… no kuidas öelda… Tähendab, hollandlastel pole häda midagi, aga nad ei ole lihtsalt minu verd rahvas. Püüdsin mis ma püüdsin nendega suhestuda, ent lõppkokkuvõttes jäid nad mulle võõraks. Nad on tegelikult hästi heasüdamlikud inimesed, kuigi vahel natuke lihtsad. Selles mõttes, et nad küll teevad kunsti, teatrit, kirjandust ja muusikat, aga nad ei tea täpselt, kus asub Eesti või üleüldse suurem osa riike nende oma maailmajaos. Nad ei saa aru, miks eestlased NATO liikmetena ikkagi Venemaad kardavad. Neile ei tundu, et fritüüritud toitu rahvusköögiks nimetada on maailmapildis kuidagi natuke nagu nalk või? Aga samas on nad väga ilusate näojoontega, rohkest kaltsiumist pikad ja sihvakad, valdavalt sportlikud ja hea kehaehitusega, hästi tervete ja tugevate juustega rahvas. Nad on merest teinud maa ja ehitanud sellele väga funktsionaalse riigi, kus ühtviisi hästi toimib nii ühistrasport kui ka (valdavalt paberkandjal) bürokraatia. Jalgrattataristus ei ole maailmas Hollandist eespool olevat maad ning siinse linnaruumi poole tuleks püüelda kõikides maailma riikides, kliimast olenemata.
Ma lahkun siit ühe suure kogemuse võrra rikkamalt ning samas varasemast veelgi suurema austusega kõige selle ees, mida meie väike Eesti on saavutanud viimase 32 aastaga. Muidugi ei kehuta mind tagasi kolima Tallinna autokesksus või pime natsionalism. Elus langes lihtsalt korraga mitu asja niiviisi kokku, et Eestisse naasemine muutus kõige loogilisemaks sammuks. Kas ma jään koju pikemaks või lühemaks ajaks pidama, pole praegu veel selge, aga eks aeg annab arutust, nagu ta ikka ja alati andnud on. Mulle meeldib mõte Kalevi šokolaadist poeriiuleil ja Grete Lõbu naeratusest teleekraanil, ent ma pole unustanud ka Vahemere kutset. Eks näis, mis saama hakkab, aga igatahes ootan juba väga!
Ma arvan, et on viimane aeg natuke oma mõtteid koguda. Selle blogi eesmärgiks ei ole kunagi olnud minu igapäevaelu dokumenteerimine, vaid pigem iga natukese aja tagant mõtete ja tunnete korrastamine. Ja eks see, kui selged või sassis need on olnud, on mõjutanud kirjutiste sagedust. Viimati on pigem sassis.
Üleüldse on käesolev aasta olnud mu jaoks pigem keeruline. Raske on öelda, millal täpselt elurong rööbastelt maha sõitis. Ma arvan, et faktoreid on siin olnud mitu, mistõttu tahangi kronoloogilises järjekorras enda jaoks lahti kirjutada, mis siis täpselt juhtunud on. I osa
Poolakaga kääris suhe algusest peale. Ma ei taha selle inimese peale liialt sittuda, sest tegemist on sügavalt heasüdamliku, ent paraku äärmiselt häiritud indiviidiga. Ma olin temast tõsiselt sisse võetud ja ajapikku kujunes sissevõetus päris armastuseks kohe. Ent mis kasu on armastusest, kui armastatu kohtleb sind kehvasti? Ütleb, et armastab, ent nääkleb ja tögab, tujutseb ja skandaalitseb? Esimene kord sai mul sellest kõigest lõplikult kõrini veebruaris, teist korda ja veelgi lõplikumalt maikuu alguses.
Tookord veebruaris langes lahkuminek üleüldse väga intensiivsele ööpäevale: 24 tunni sisse mahtusid viimane vahetus valgevenelaste pannkoogirestoranis, viimase vahetuse ja seejärel viimase kolme nädalavahetuse kassarekordi tähistamine kolleegidega, südamlik südamest südamesse vestlus sõbrannaga, kohvri pakkimine, lahkuminek ise ning lend Tenerifele. Tenerifel langesin sisuliselt kohe oma hotellitoa voodi rüppe, ent enne veel tabasin end kõigepealt Madridi lennujaamas ning seejärel lennukiga üle Kanaari saarte lennates ja aknast palmipuude latvu vaadates mõttelt, et äkki nüüd ongi lõpuks kätte jõudnud qldne aeg Barcelonasse kolida. See oleks olnud perfektne hetk – mind ei hoidnud toona enam Amsterdamis kinni ei töökoht ega suhe, pangakontol oli päris viisakas kogus säästusid ning Hollandi riikki kandis peagi üle kahe aasta jagu tulumaksutagastust ning mitme kuu jagu tervisekindlustustoetust. Elu oli ilus, otsus oli teiseks Tenerife-päevaks lõplik ning siht oli silme ees. Ja siis... siis ei saanud sellest kõigest mitte kui midagi.
Raske on öelda, millal täpselt see rong siis ikkagi rööbastelt maha sõitis. Amsterdami tagasi jõudes ei läinud pikalt, enne kui end taas poolaka embusest leidsin. Pole kahtlustki, et meievaheline tõmme oli tugev. Ei saanud koos, ei saanud ilma ka. Ja tol hetkel pidin tegema valiku, kas järgida oma hinge kutset lõpuks ometi sooja kliimasse ja oma lemmikusse linna ümber asuda või kuulata südant ja otsustada armastuse kasuks. Kahe kombineerimine ei olnud paraku võimalik, kuna kallim sinna lõunamaale ei tihanud. Mõtlesin ja mõtlesin, kuniks ikkagi armastuse kasuks otsustasin. Ega's Barcelona siis kuhugi kao, mõtlesin, ent šanss kogeda tõelist armuõnne kellegagi, kes seda minuga päriselt tahtis, tundus piisavalt eriline, et seda võimalust käest mitte lasta. Ja samas ei tahtnud väikseimgi kübeke minust enam selles rõskes, hallis ja vihmases Amsterdamis olla. Ei meeldinud mulle see kliima, ei olnud ma leidnud kohalikega ühist keelt, ei nautinud ma hollandi toitu ega olnud ühelgi muul tähendusrikkal viisil suutnud end siduda selle kohaga siin ilmas, kui vaid peika välja arvata. Jah, ilus on siin küll. Jalgrattataristu on maailmatasemel. Bürokraatiagi lihtne. Ent sidet kui sellist ei olnud mul tekkinud ja ausaltöeldes ei ole siiamaani. Kuid ma jäin.
Ja siis ei läinud enam pikalt, kuniks kõik meie vahel ikkagi pekki läks. Keegi polnud mind kunagi nii sitasti kohelnud kui meie nädalasel reisil Hawaiile ja Chicagosse, ning kuigi suutsin selle sitarahe imelisel kombel alla neelata – imestan oma vaoshoituse üle siiani – läks mul kops lõplikult üle maksa kõigest pool kuud hiljem. Sain siis telefoni vahendusel uskumatu hüsteerika osaliseks, kuna polnud talle tema enda Hispaania-reisi teise või kolmanda päeva jooksul ühtegi sõnumit saatnud. Kusjuures mäletan selgelt, et istusin veel sama päeva lõunal pargis, nägu paitamas palav päike, ja mõtlesin seda meeldivat tunnet temaga jagada. Ja siis lendas mõte peast, nagu mõtted ikka lendavad, ja sõnum jäigi saatmata. Oleks saatnud, oleks hüsteerika jäänud olemata ja võib-olla oleksime märksa kauemaks kokku jäänud. Ent tagantjärele olen tänulik, et asjad just nõnda läksid, sest kogu see episood näitas lõplikult, et mul pole lihtsalt jõudu sedavõrd tormilises suhtes olla. Sitta sellega.
Aga ma tahan nüüd korra selle rongi juurde tagasi tulla. Ma ei tahaks uskuda, et just lahkuminek mu elurööbastelt viis, kuna see lüke oli paratamatu ja äärmiselt vajalik. Ent siiski! See suhe, nii keeruline kui see ka polnud, andis mu elule mingi teatud struktuuri, mis hoidis asju üht- või teistpidi koos. Tööd polnud ma kogu selles virrvarris paraku suutnud ei leida ega õieti mitte otsidagi, aga nii töö kui ka suhte puudumine viis mu täielikku struktuuritusse. Kuniks paistis päike ja kestis suvi ning kestis ka raha pangakontol, möödusid päevad muretult ujudes ja päevitades. Kuniks aeg enam armu ei andnud ning töötus hakkas muutuma faktist probleemiks. Ja vot siis oli vesi ahjus. II osa
Veebruarist oli kuidagi saanud juuli, tööd polnud mul ikka veel, rahagi hakkas otsa saama ning tagantjärele tarkusena võin öelda, et deprekaski oli täies hoos. Augustis paistis, et asjad hakkasid lõpuks ometi ülesmäge minema, kui allkirjastasin lepingu ühe tehnoloogiafirmaga, saades üheks nende briti ja iiri turu müügiagendiks. Tööga sain algust teha septembris ning seni olime valgevenelastega taaskord vastastikku kasulikud.
Ma ütlen ausalt, see müügitöö oli tuim ja nüri. Sisuliselt oli see üks glorified call centre under the guise of a tech company. See nagu oli tehnoloogiafirma ja samas nagu ei olnud ka. Aga see nüri tuimus oli just see, mida mul sel hetkel vaja oli. Olin alles hiljuti lõplikult aru saanud, kui kuradi läbipõlenud ma sellest hingelähedasest, kuid hingematvast restoranitööst ikkagi olin. Sellega võrreldes oli päev läbi tooli peal istuda ja multitegumtöö (Google'i tõlge, mitte minu) asemel korraga vaid ühe ülesande lahendamine kui taevamanna. Silme ette tuleb klipp Bob's Burgers-ist, kus Bob teeb unes kontoritööd, nähes selle igapäevamundaansuses teatud ilu. Nägin minagi. Mis aga paraku ei sobinud, olin mina neile. Prooviaja lõpus istus tiimijuht minuga kahekesi maha ja andis teada, et ma ikkagi ei jää nende meeskonda. See oli oktoobri alguses.
Täna terendab novembri lõpp ja kui ma lugejaga üdini aus olen, pole ma siiani suutnud uut tööd isegi mitte otsida, leidmisest rääkimata. Sisuliselt olen ma päevad läbi ainult Simsi mänginud ja sedagi vaid voodis kopitamisele vahelduseks. Ainuke kasulik asi, millega vahepeal hakkama olen saanud, oli teist korda elus psühholoogi väisamine. Essa kord otsustas kliinik, kuhu abi järele pöördusin, mind mitte aidata. Sinna see toona ka jäi, kuigi saatekiri mõnesse muusse kliinikusse sai väljastatud. Nüüd ligemale poolteist aastat hiljem haarasin mingi ime läbi härjal taas sarvist ning ennäe imet, sain juba nädal aega hiljem jaole. Homme kohtun selle psühholoogiga teist korda ja ma ei suuda leida sõnu, kirjeldamaks enda uhkust iseenda üle. Ja veel – täna on esimene päev, mil mu meeltes valitseb mingisugunegi pilvitus ja kord, mistõttu istungi hetkel Amsterdami keskraamatukogus ja korrastan kõiki oma mõtteid.
Ma ei tea, mis edasi saama hakkab. Psühholoog tahab mind natuke paremini tundma õppida, enne kui mingisugune tegevusplaan paika panna. Ja mis ka pikemat tulevikupespektiivi puudutab, siis hetkel on plaan pigem segane. Et ma Amsterdamist lahkuda tahan, ei tule vist kellelegi üllatusena. Kuigi pean tunnistama, et tänavu tulen ma vihma ja sügishallusega üllatavalt hästi toime. Kas järgmine samm on aga lihtne elu palmipuu ja päikse all või hoopis ülikoolis Amsterdamiga sama hallis Berliinis, on praegu vara öelda – kõigepealt katsuks ennast olemasoleval kujulgi kuidagi kokku korjata.
Njah, 2023 on olnud imelik, to say the least. Samal ajal kui ma siin aktiivselt läbipõlemise, enesekaotamise ja -otsimisega tegelenud olen, on isa kaotanud 20 000 eurot valdavalt kokkulaenatud raha petturile. Kalla uskus siiralt, et tegeleb aktsiaturul krüptovaluutas nafta ostu ja müügiga, ent tutkit. Töö suutis ta samuti kaotada, ent see on osa pikemast mustrist, mida ta ikka järjekindla südikusega korrata suudab. See-eest emal läheb okeilt, seegi hästi.
Vahepeal on päev veerenud hilisõhtusse ning südikad õppurid siin raamatukogus on ükshaaval oma vihikud ja sülearvutid kokku pakkinud. Pakin minagi. Võin lõpuks öelda, et mingisugunegi kord hakkab lõpuks ometi looma. Ma ei tea, mis minust saab. Tean vaid, et lõplikult ma läbi pragude ei kuku ja seegi on hea. Taaskirjutamiseni!
Fleetwood Mac - Dreams
Molly Nilsson - Pompeii
Greentea Peng - Mr. Sun (miss da sun)
Smoke City - Underwater Love
Eartheater - Scripture
This has been one of my fave songs for the past few months.
Absolutely obsessed with this building. It's like the Antoni Gaudí of our time!
Obsessed with this space.
Oh, lovely Switzerland with your beautiful Brutalist houses!
Atelier 5: Brunnadernstrasse Houses, Bern, Switzerland, 1970–1972
Photos: © Dmitry Ovchinnikov 2017 / © Karin Bürki 2020 / HEARTBRUT
I'm absolutely obsessed with this house. So many ideas that I would love to execute in my own future house, albeit mixed with some slightly more modern furnishings and a different colour palette. But I love how awesome a home can be when designed with no shame and every detail in mind. Love love love it!
English: I don’t care
Estonian: I have clay. It doesn’t bag me. I have a violin bow. I have finely milled flour mixture two :)
Te - you, plural (or super polite singular)
Tee - road
Tee - tea
Tee - (you go and) do (something!)
Also
Tees - thesis
Tees - in the tea
Tees - in the road
Gotta love Estonian.
An entirely valid sentence: Tee tee tee peal valmis. (Go and make tea on the road.) Also valid: Te teete teed tee peal. (You are making tea on the road.)